1 Jeesus lahkus ja läks koos oma jüngritega koju Naatsaretti. 2 Hingamispäeval hakkas ta sünagoogis õpetama ja paljud kuulajaist olid üllatunud.

„Kust ta need mõtted saab?“ küsisid nad. „Mis tarkus on talle antud? Kust ta saab väe imesid teha? 3 Kas ta pole mitte see puusepp, Maarja poeg, Jaakobuse, Joosepi, Juuda ja Siimona vend? Kas tema õed ei ela meie juures?“ Nad haavusid ja hülgasid ta.* 6:3. Haavumine sisaldab kaudselt mõtet „ja hülgasid ta“.

4 „Prohvetist peetakse lugu kõikjal, välja arvatud tema enda kodulinnas, oma sugulaste ja pereliikmete hulgas,“ ütles Jeesus neile. 5 Seepärast ei saanud Jeesus teha seal mingeid imetegusid, ta ainult tervendas mõned haiged. 6 Ta oli nende usupuuduse tõttu hämmastunud.

Jeesus rändas mööda külasid ja õpetas ringi käies. 7 Ta kutsus kokku kaksteist jüngrit ja hakkas neid kahekaupa välja saatma, andes neile meelevalla kurjade vaimude üle. 8 Ta ütles, et nad ei võtaks peale jalutuskepi midagi kaasa − ei leiba, kotti ega raha vöötaskus. 9 Nad võisid kanda sandaale, kuid ei tohtinud lisasärki kaasa võtta.

10 „Kui teid kutsutakse majja, siis jääge sinna kuni lahkumiseni,“ ütles ta neile. 11 „Kui teid vastu ei võeta ega kuulata, siis puistake lahkudes oma jalgadelt tolm maha märgiks, et olete nad nende enda hooleks jätnud.† 6:11. Sõna-sõnalt „tunnistuseks neile“. Selle paiga tolmu jalgadelt maha puistamine pidi näitama, et nad jätavad nad täielikult maha.“ 12 Nii nad siis käisid ringi ja käskisid inimestel meelt parandada. 13 Nad ajasid välja palju kurje vaime ning tegid õliga võides terveks palju haigeid.

14 Ka kuningas Heroodes kuulis Jeesusest, kuna ta oli tuntuks saanud. Mõned ütlesid: „See on surnuist ülestõusnud Ristija Johannes. Sellepärast tal on nii imelised võimed.“ 15 Teised ütlesid: „See on Eelija.“ Veel mõned ütlesid: „Ta on prohvet, nagu üks mineviku prohvetitest.“

16 Aga kui Heroodes sellest kuulis, ütles ta: „See on Johannes, kellel ma pea maha võtsin! Ta on surnuist üles tõusnud!“ 17 Sest Heroodes oli andnud korralduse Johannes vahistada ja vangi panna oma venna Filippuse naise Heroodiase pärast, kellega Heroodes oli abiellunud. 18 Johannes oli Heroodesele öelnud: „Oma venna naisega abiellumine on seaduse vastu.“ 19 Seepärast pidas Heroodias Johannese vastu vimma ja tahtis teda tappa, kuid tal ei olnud võimalik seda korraldada, 20 sest Heroodes teadis, et Johannes on püha mees, kes tegi seda, mis on õige. Heroodes kaitses Johannest ja kuigi Johannese sõnad häirisid teda väga, oli ta ikkagi hea meelega kuulanud, mis Johannesel öelda oli.

21 Heroodiase võimalus tuli Heroodese sünnipäeval. Heroodes korraldas suure peo ülikutele, sõjapealikutele ja Galilea tähtsatele juhtidele. 22 Heroodiase tütar tuli sisse ja tantsis neile. Tema esinemine rõõmustas Heroodest ja teisi, kes temaga peol olid, nii väga, et ta ütles neiule: 23 „Palu mult ükskõik mida ja ma annan selle sulle.“ Ta kinnitas oma lubadust vandega: „Ma annan sulle kas või pool oma kuningriigist.“

24 Neiu läks välja ja küsis oma ema käest: „Mida ma peaksin paluma?“

„Ristija Johannese pead,“ vastas ema.

25 Tüdruk kiirustas sisse tagasi ja ütles kuningale: „Ma tahan, et sa annaksid mulle kohe Ristija Johannese pea kandikul.“

26 Kuningas oli vapustatud, aga kuna ta oli oma külaliste ees vande andnud, ei tahtnud ta palvest keelduda. 27 Seega saatis ta kohe timuka Johannese pead tooma. Pärast seda, kui timukas oli vanglas Johannesel pea maha võtnud, 28 tõi ta pea kandikul kohale ja andis selle tüdrukule ning tüdruk andis selle emale. 29 Kui Johannese jüngrid juhtunust kuulsid, tulid nad ja viisid tema keha hauakambrisse.

30 Apostlid tulid tagasi‡ 6:30. Ringkäigult küladesse, kus nad head sõnumit kuulutasid. ja kogunesid Jeesuse ümber. Nad rääkisid talle kõigest, mida nad olid teinud ja õpetanud.

31 „Tulge minuga, oleme omapead. Lähme vaiksesse kohta ja puhkame veidi,“ ütles Jeesus neile, sest tulijaid ja minejaid oli nii palju, et neil ei olnud isegi aega süüa. 32 Nii läksid nad paadiga vaiksesse kohta, et omapead olla.

33 Aga rahvas nägi neid lahkumas ja tundis nad ära. Seega jooksis rahvas kõigist ümbruskonna linnadesse ette ja jõudis enne neid kohale. 34 Kui Jeesus paadist välja tuli ja suurt rahvahulka nägi, tundis ta neile kaasa, sest nad olid nagu karjaseta lambad. Nii hakkas ta neile paljudest asjadest õpetama.

35 Päev kaldus õhtusse ning jüngrid tulid Jeesuse juurde ja ütlesid talle: „Me oleme küladest kaugel ja aeg on juba hiline. 36 Sa peaks rahvale ütlema, et nad läheksid ja ostaksid küladest ja maakoha elanikelt endale midagi süüa.“

37 Ent Jeesus vastas: „Andke teie neile midagi süüa.“

„Mida? Kõigile neile inimestele leiva ostmiseks oleks meil vaja rohkem kui kuue kuu palka,§ 6:37. Sõna-sõnalt „200 teenarit“.“ vastasid jüngrid.

38 „Kui palju leiba teil siis on?“ küsis Jeesus. „Minge ja vaadake.“

Nad läksid ja uurisid ning ütlesid talle: „Viis leiba ja paar kala.“

39 Jeesus käskis kõigil rühmade kaupa rohelisele murule maha istuda. 40 Nad istusid sajastes ja viiekümnestes rühmades. 41 Seejärel võttis Jeesus viis leiba ja kaks kala. Taeva poole vaadates õnnistas ta toitu ja murdis leiva tükkideks. Siis andis ta leiva jüngritele, et nad annaksid rahvale, ning jagas neile kõigile ka kala. 42 Kõik sõid, kuni kõht sai täis. 43 Siis kogusid nad leiva ja kala jäägid kokku − kaksteist korvitäit. 44 Toidust sai söönuks viis tuhat meest ja nende perekonnad.

45 Kohe pärast seda käskis Jeesus jüngritel minna tagasi paati. Nad pidid suunduma järve teisel kaldal asuvasse Betsaidasse, Jeesus saatis sel ajal rahva laiali. 46 Kui ta oli inimestega hüvasti jätnud, läks ta üles mägedesse palvetama.

47 Hiljem samal õhtul oli paat keset järve, sel ajal kui Jeesus oli veel üksinda maal. 48 Ta nägi, kuidas lained paati hüpitasid, kui nad tugevalt aerutasid, sest tuul puhus vastu. Varahommikustel tundidel tuli Jeesus nende juurde vett pidi kõndides. Ta oleks võinud neist mööda minna, 49 aga kui nad nägid teda vett pidi kõndimas, pidasid nad teda lummutiseks. Nad karjusid, 50 sest nad kõik nägid teda ja olid väga kohkunud.

Jeesus ütles neile kohe: „Ärge kartke, see olen mina! Ärge kohkuge!“ 51 Ta läks nende juurde ja ronis paati ning tuul vaibus. Nad olid täiesti rabatud, 52 sest nad ei olnud oma kangekaelse, põikpäise hoiaku tõttu toidu jagamise ime tähendust mõistnud.

53 Pärast mere ületamist jõudsid nad Genneesaretti ja panid paadi ankrusse. 54 Kui nad välja ronisid, tundsid inimesed otsekohe Jeesuse ära. 55 Nad jooksid kogu piirkonda laiali, et tuua kõik haiged mattidel sinna, kus nad olid kuulnud Jeesuse olevat. 56 Kuhu iganes Jeesus läks − küladesse, linnadesse või maapiirkonda −, toodi haiged turuplatsidele ja paluti, et Jeesus laseks haigetel kas või oma rõivaserva puudutada. Kõik, kes teda puudutasid, said terveks.