1 Võtame näiteks Aabrahami. Inimlikust vaatepunktist on ta meie rahva isa. Küsigem: „Missugune oli tema kogemus?“ 2 Sest kui Aabraham oleks tehtud õigeks selle järgi, mida ta tegi, oleks tal olnud millegagi kiidelda, kuid mitte Jumala silmis. 3 Aga mida ütleb Pühakiri? „Aabraham uskus Jumalat, seega peeti teda heaks inimeseks, kes teeb õigust.“* 4:3. Tsiteeritud 1. Moosese 15:6. 4 Kes teeb tööd, saab palka; seda ei peeta kingituseks, vaid ta on oma palga välja teeninud. 5 Kuid Jumal, kes teeb patused õigeks, peab neid õigeks mitte sellepärast, et nad on selle nimel tööd teinud, vaid sellepärast, et nad usuvad temasse. Sellepärast 6 kõneleb Taavet nende õnnest, keda Jumal peab õigeks, ja mitte sellepärast, et nad selle nimel vaeva oleksid näinud: 7 „Kui õnnelikud on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud! 8 Kui õnnelikud on need, keda Issand ei pea patuseks!“† 4:8. Tsiteeritud Psalmid 32:1-2.

9 Kas see õnnistus on nüüd siis ainult juutide jaoks või on see ka teiste jaoks? Eelnevalt selgus, et Aabraham tunnistati heaks ja õigeks, sest ta uskus Jumalat. 10 Aga millal see juhtus? Kas siis, kui Aabraham oli juut, või enne seda? 11 Tegelikult oli see enne seda, kui temast sai juut ümberlõikamise teel, mis kinnitas tema usku Jumala võimesse teha teda õigeks. See juhtus enne, kui ta sai ümber lõigatud, nii et ta on kõigi nende isa, kes usuvad Jumalasse ja keda Jumal peab õigeks, isegi kui nad ei ole ümberlõigatud juudid. 12 Ta on ka ümberlõigatud juutide isa, mitte üksnes sellepärast, et nad on ümber lõigatud, vaid sellepärast, et nad järgivad Aabrahami eeskuju Jumalasse uskumises enne ümberlõikamist.

13 Jumala tõotus Aabrahamile ja tema järeltulijatele, et maailm kuulub neile, ei tuginenud tema seaduse täitmisele, vaid sellele, et ta sai õigeks usu läbi Jumalasse. 14 Sest kui tõotatud pärand tugineks seaduse täitmisele, siis ei oleks Jumala uskumise teema vajalik ja tõotus oleks mõttetu. 15 Sest seadus toob kaasa karistuse,‡ 4:15. Karistus seaduse rikkumise eest, mis mõistagi hõlmab kõiki. aga kui seadust ei ole, siis ei saa seda rikkuda.

16 Seega tugineb tõotus Jumalasse uskumisele. See antakse tasuta anniga, mis on garanteeritud kõigile Aabrahami lastele, mitte üksnes neile, kes seadust järgivad,§ 4:16. Paulus ei ütle siin, et need, kes Moosese seadust täidavad, saavad järelikult Jumala ees õigeks − seda teemat on ta juba käsitlenud. Ta viitab lihtsalt, et Jumal ei arva välja neid, kes Moosese seadust ei järgi. vaid ka neile, kes usuvad nagu Aabraham, meie kõigi isa. 17 Nagu Pühakiri ütleb: „Ma olen teinud su paljude rahvaste isaks.“* 4:17. Tsiteeritud 1. Moosese 17:5. Sest Jumala ligiolus uskus Aabraham Jumalasse, kes teeb surnud elavaks ja kutsub sõnaga esile selle, mida enne ei olnud olemas. 18 Vastu kõiki ootusi usaldas Aabraham Jumalat, nii et temast võis saada paljude rahvaste isa, just nagu Jumal oli talle tõotanud: „Nii palju saad sa järeltulijaid!“† 4:18. Viidatud tekstile 1. Moosese 15:5. 19 Tema usku Jumalasse ei nõrgestanud isegi see, et tema arvates oli ta ihu praktiliselt surnud (ta oli ligikaudu sada aastat vana), ja ta teadis, et Saara oli laste saamiseks liiga vana. 20 Ta hoidis kinni Jumala tõotusest − ta ei kahelnud selles. Tema usk Jumalasse muutus hoopis tugevamaks ja ta ülistas Jumalat. 21 Ta oli täielikult veendunud, et Jumalal on vägi teha seda, mida ta oli tõotanud. 22 Sellepärast pidas Jumal Aabrahami õigeks.

23 Sõnad „Aabrahami peeti õigeks“‡ 4:23. Tsiteeritud 1. Moosese 15:6. ei olnud kirja pandud üksnes tema kasuks. 24 Need olid ka meie jaoks, keda peetakse õigeks, kuna me usume Jumalasse, kes äratas meie Issanda Jeesuse surnuist üles. 25 Jeesus anti surma meie pattude pärast§ 4:25. Vt Jesaja 53:4−5 ja ta äratati ellu, et meid õigeks teha.